Miks aga üldse lood ja muinaslood on inimestele kõikidel aegadel olulised? See ehk ongi põhjus, mis andis viimase tõuke alustada 2010. aastal avalikumalt muinasjutuvestjana tegevust.
Sellele küsimusele ja põhjusele vastab ehk ammendavalt järgnev lugu.
Umbes aasta pärast Piret Pääriga tutvumist kuulsin kord teda rääkimas indiaani jutuvestja Dovie Thomsonist. Kui Dovie oli veel väike tüdruk, siis kogukonnas, kus ta elas, oli tavaks juhtudel, kui laps tegi midagi, mis täiskasvanute meelest polnud päris sobilik, kutsuda laps enda juurde ja noomimise asemel pakkuda talle välja võimalust kuulda üht muinasjuttu. Kui Dovie oli 13-aastane, teadis ta juba 200 lugu. Sellel, mis vanad rahvad lapsi lugude kaudu õpetasid, oli hea põhjus ja sellest räägin ma vahetevahel jutuvestmisõhtul kui selleks enam aega ja huvi.
Eelkirjeldatu võib jätta mulje, justkui muinasjutud oleks mõeldud peamiselt lastele. Selline arusaam ja suhtumine hakkas levima Juhan Jaigi (1899–1948, eesti kirjanik ja ajakirjanik) sõnul koos üldisema koolihariduse levimisega üle-eelmise sajandi lõpus ja kinnitas kanda juba läinud sajandi alguseks. Nii võib öelda, et kultuuriantropoloogilisest perspektiivist tekkis lapsepõlv kui nähtus 1930. aastatel, kui hakati laste jaoks toodetud tarbeesemeid kaubastama.
Lugude ja muinasjuttude jutustamine ja kuulamine on olnud suur osa inimkonna ajaloolisest minevikust, osa inimeste igapäevast, sõltumata vanusest. Tänapäevalgi ei ole sugugi lahtunud meie armastus lugude vastu, kuid see on võtnud hoopiski modernsema kuju. Suulise jutuvestmistraditsiooni asemele on tulnud raamatud ja lugemisoskus ning sealt edasi filmid ja seriaalid. Tänapäevases maailmas veedab suur osa inimesi iga päev üsna märkimisväärse hulgal tunde televiisorist lugusid vaadates ja kuulates või nutiseadet silmitsedes. Muinasjutuvestja rolli on võtnud endale filmitööstus. Ja kohati on teadlikumale jälgijale muutumas ähmaseks piir uudiste ja jutuvestmise vahel, aga viimane jäägu igaühe enda otsustada.
Kas teadsid, et sajandeid tagasi olid Aafrika muinasjutuvestjad Aafrikas toonaste kuningate nõunikeks. Selle traditsiooni kandjaid on Aafrikas senini alles. Niisamuti on tõeliselt elav muinasjutuvestmiskultuur endiselt olemas Amazonase vihmametsa hõimude igapäevaelus. Õhtuti koguneb hõim ühtekokku ja inimesed jagavad oma muresid ja küsimusi, peale mida asuvad hõimu vanemad liikmed neist tõstatatud teemadest tulenevalt vestma lugusid ja need lood võivad olla kohati vägagi pikad ja loomulikult ka õpetlikud.
Muinasjutud on viis, kuidas kõik kultuurid läbi aegade on edasi andnud oma peamisi tabusid, norme, uskumusi, väärtusi, käitumispraktikaid ja ellusuhtumist ning seda nimistut võiks siinkohal pikalt jätkata. Minu isiklikuks sümpaatiaks on šoti ja iiri muinasjutud. Ühel kevadel unustasin muu elu sootuks ja veetsin terve kuu Tallinnas Pelgulinnas oma tollase kodu eeskojas päikese käes istudes ning iiri ja šoti muinasjutte lugedes. Ei saa salata, et sain palju endamisi naerda ja olin enam kui inspireeritud vaimukusest ja elutarkusest, mida muinasjutud endas kandsid.
Muutlikel aegadel kui ei ole enam päris kindel, millele saab toetuda vajame orientiiri ja toetuspunkte, mille tunneme ära oma südames ja hinges. Neid aegu võib nimetada ka väärtuskriisi aegadeks. Siingi tulevad laitmatult appi muinasjutud, mis on kui leivapalukesed teerajal, mis näitavad koduteed.
Muinasjutud on nagu hingepalsam, mis mõjub igas vanuses. Armastan ise lugusid, mis kannavad minu jaoks sügavamat mõtet ja puudutavad südant ning neid lugusid on kogunenud üle maailma. Minu lapsepõlve lemmiklugu on aga hoopiski „Saabastega kass“. Ma ei ole valinud vestmiseks enim tuntud muinasjutte, vaid mind on pigem alati tõmmanud enam lugude poole, mis ehk vähem tuntud, kuid on mind ennast ja minu kuulajaid sügavamalt puudutanud.
Lugusid vestes liigume üheskoos läbi muinaslugude maailma loomisest inimese elu olulisimate tõdemusteni, mis on püsinud muutumatuna sajandeid ja ilmselt aastatuhandeid.
